Maasoojuspump kogub maapinda akumuleerunud päikeseenergiat. Kui süsteem kogub energiat puurkaevu põhimõttel, siis on tegemist maapõuest saadava soojusega.
Päikeseenergia, mis on salvestunud maapinda, kaljusse või järvevette, soojendab plastmass-torustikus tsirkuleerivat vedelikku (alkohol / vesi) sedavõrd, et maasoojuspump muudab need mõned kraadid soojaks tarbeveeks ning vesi-radiaatoreid või põrandakütet kasutades ka soojaks ruumiõhuks. Maksimaalne kasutegur saadakse kui kasutada soojuse jagamiseks radiaatoreid.
Päikeseenergia ümbertöötlemiseks vajab soojuspump elektrit ning selliselt saadakse ühe kWh elektrienergiaga 2,5–3,5 kWh soojust. Seega on siin otseelektrikütteks kasutatava energiaga võrreldes kokkuhoid enam kui 3-kordne.
Torustiku ehitamine maasse nõuab suuri investeeringuid, kuid pikemas perspektiivis on maasoojapumba efektiivsus tunduvalt suurem kui õhusoojuspumba puhul, sest maapinna all, kust soojust ammutatakse, on temperatuur püsiv nii talvel kui ka suvel. Näiteks 100–150 m² suuruse maja küttesüsteemi jaoks läheb vaja umbes 400–800 meetrit väliskeskkonda paigaldatavaid torusid. Mida niiskem on pinnas ja pikem on maakollektor, seda suurem on saadav maasoojus-energia hulk.
Sõltuvalt maja asukohast ning võimalustest kaevatakse maapinda paigaldatav torustik kas horisontaalselt ca 1 meetri sügavusele, uputatakse puurkaevu või viiakse raskuste abil veekogusse.
Allikas: ÄP Oma Maja 02.12.2002